Armastus vene kirjanduses

Armastus vene kirjanduses seisab nagu antiiktragöödias kohuse ja keelu ristteel pea kogu kuldse 19. sajandi. Kohusetunne on armastusest tugevam ja pikaealisem, aga keeld on selle poolest hea, et selle vastu võib mässu tõsta ja hukkuda nagu muistsed kangelased.
20. sajandil osutus kirjandus tarbetuks ja hakkas kasutama mimikrit, heites endale Tšernobõli metafooride ja revolutsioonilise julmuse mürgiseid õisi. Ja selle armastus oli selge kui noatera, mis oli leidnud õdusa tupe haavas.
Ja veel paar 21. sajandi uudisteost, mis tundusid mulle tähelepanuväärsed.
Ma jutustan teile kakskümmend neli armastuslugu vene kirjanduses – mitte neid, mis kirjanike endaga juhtusid, vaid ainult nende tegelastega.